SUVEL KÕIK ÕUE – Jalgrattaretked peale tööpäeva on lahedad!

August 16, 2017

Jalgratas annab suvel vabaduse minna sinna kuhu tahad. Hea on peale kontoris istumist  minna koju, võtta ratas ja seigelda koos hea kaaslasega sinna kuhu hing ihaldab. Ei räägi hetkel teadlikust sportimisest vaid lihtsalt meeldivast kulgemisest umbkaudsel suunal, mis viib sind nii inimtühjade randadeni kui ka rahvarohkesse Vanalinna.

 

Täna siis siht selge - Kristiinest Pirita ranna lõppu. Teekond Paldiski maanteel kulgeb kiiresti ja peatselt jõuan Schnelli tiigi äärde, mida väidetavalt hiljuti puhastati. No näha küll pole. Õnneks aga partidel pole sellest midagi ja nemad sulistavad rahulikult koos poegadega pargis tiigis. Veidi edasi liikudes vaatan üle müüriäärsed lillefestivali aiakesed, mis iga aastaga aina huvitavamaks on muutunud. Disainerid lähevad aiakujunduses järjest leidlikumaks ja julgemaks. Möödub jupp maad mööda munakive vanalinnas ja juba olengi sadama alal. Palju on liikvel kohvritega ringi sebivaid Soomlasi, ju siis laev just tuli. Nüüd pööran D terminalist ümber nurga kus on tohutu tolm ja ligi viiskümmend rekkat ja aina juurde tuleb. Siit tahan küll kiiresti edasi. Kadriorgu mere äärde muudkui valmib uusi maju juurde ja tundub, et Inglirannas oleks nagu liiva juurde tulnud. Päevitajaid jagub nii põõsaste vahele kui ka liivale. Siia võiks tekkida ametlik uus rand Tallinnas. Turiste on siin alati palju olnud. Pirita promenaad on jalutajaid, rulluisutajaid, rattureid ja jooksjaid täis. Peaksime olema uhked sellise pika rannapromenaadi üle. Jõuan Pirita surfiklubi juurde. Jõe kaldal asuvad trepiastmed on õhtust päikest nautivaid inimesi täis. Surfiklubis elu keeb. Merel on tuulesurfareid päris palju. Pirita metsa all asuv rada on pikk ja männilõhnaline. 12 km saab märkamatult sõidetud.

 

Nüüd tagasi. Metsatee möödub kuidagi veel kiiremini. Pirital tekib idee, et ei lähe veel koju, istuks, vaataks päikest, jooks tassi kohvi. Purjespordi keskuse juures päikselisi kohvikukohti õhtul pole. Kellaaeg on selleks liiga hiline. Ostsustame minna Linnahalli juurde, kuid siinkandis on ainus paik, kus istumiskohad päikse käes kohvik Klaus ja paraku pole seal ühtegi vaba kohta. Tekib järgmine idee minna Balti jaama terassile aga oh häda sealne kohvik on juba teenindamise lõpetanud. Egas midagi kodu juba lähedal ja eks kohvitada jõuab ka teine kord. Teeme põgusa sissepõike veel Telliskivi linnakusse kus tõesti on palju rahvast. Siin käib justkui omaette teine elu. Kes istub kohvikus, kes mängib pingpongi, kes on pikniku otse keset platsi üles pannud. Siin on ajal justkui teine mõõde. Edasi läheme põikame läbi Stroomi rannast ja vaatame grillivad venelased üle. Või äkki pole ka venelased, äkki on grusiinid või valgevenelased ja ega vahet polegi. Eestlasi grillimas siin ei näe, eestlased istuvad murul ja peavad oma piknikke ilma tuleta. Päike hakkab loojuma ja juba on ka tunne, et võiks koju minna. Mõnus kerge väsimus on sees. Sai ju tuult ja päikest ja veidi end ka liigutada. Ligi 25 kilomeetrit möödus pea märkamatult. Olen samamoodi käinud lihtsalt sõitmas suve jooksul mitmeid kordi. Käidud on nii Merepäevadel erinevates sadamates, Kakumäe uues Haven sadamas, kui ka Stroomi- Õismäe-Nõmme-Hiiu uuel rattadeel.

Huvitavaid avastusi jagub igal pool.

Mine ka sina rattaga seiklema!

Please reload

Veel lugemist
Please reload

Search By Tags
Please reload

Follow Us
  • Facebook Classic
  • Twitter Classic
  • Google Classic
This site was designed with the
.com
website builder. Create your website today.
Start Now